Võrkpalliklubi Rivaal / Lääne-Virumaa võrkpall

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust
Võrkpalliklubi Rivaal Võrkpalliblogi arhiiv Persoon: Käib töö, õnn, hobi, palling ja vile koos

Persoon: Käib töö, õnn, hobi, palling ja vile koos

Prindi
 

Mati Merirand ning võrkpall on lahutamatud: kui Rakveres öeldakse võrkpall, siis mõeldakse Meriranda, ja kui jutt käib Merirannast, siis selle nimega seostub võrkpall.

argaiv1677

Mäletan teid kuuekümnendate keskelt, kui Pagusool sai vutti taotud ning te demonstreerisite mängus igasuguseid nippe. Neid nippe oli küll. Ma vaatasin telekat, jätsin meelde ning õues sai neid järele tehtud, ja mida rohkem proovisin, seda paremini välja tulid. Ega me tollal mingit õpetust ei saanud, kõik käis ju iseõppimise teel. Pagusool oli meil oma vutiplats ning veidi eemal kirsside all korvi- ja võrguväljak. Seal me siis möllasime päevad läbi ning üldvastupidavusele pani see suurepärase aluse. Siis polnud treenereidki. Tuli Rein Relli, kes moodustas võrkpallitreeningu rühmad ja tema juurde koos Aarne Innosega läksime, aga see oli juba keskkoolis. Õuebaas oli nii tugev, et aasta pärast mängisin juba rajooni võrkpallimeeskonnas. Sama oli ka jalgpalliga, kus ma pole spetsiaaltrennis käinudki, kuigi me jõudsime Rakvere meeskonnaga Eesti karikavõistluste poolfinaali. Millal tuli idee minna kehakultuuri õppima? Mind asi huvitas ja läksime koos Lembitu Kuusega viimasel päeval Tartusse dokumente viima, aga seal selgus, et mingisugune paber oli puudu, ja lõin käega. Mõtlesin, et sõjaväes tuleb niikuinii käia, aga jalgpallitreener Edgar Jõesaar oli käinud komissariaadis rääkimas, tahtis, et ma jalgpalli mängiksin. Jäingi maha ja läksin KITi transaks. Meil oli seal hea spordipunt koos - Uno Õuekallas, Aarne Innos ja Toomas Jõesaar. KITi-aasta andis mulle eluaegse kogemuse, et tööd ei saa teha ainult palga pärast, kuigi tegelikult füüsiline töö mulle meeldib, aga puhkusena. Käisin ka sõjaväes, teenisin autoroodus, olin komandöri autojuht. Tegelikult sõjaväes mul vedas, meil väeosas peeti spordist ja eriti võrkpallist lugu ning sportlasi hinnati. Sõjaväest tagasi, polnud soov kuhugi kadunud - seega tuli minna. Läksin. Tol ajal oli sõjaväest tulnutele selline soodusvorm nagu nullkursus. Nullkursuse lõpueksamid võrdusid sisseastumiseksamitega. Kehakultuuriteaduskonna lõpetasin kiitusega. Diplomil on kirjas, et olen treener-kehalise kasvatuse õpetaja. Olen kogu aeg tahtnud treeneriks saada, õpetajaamet pole mind kunagi tõmmanud. Kuna olin pingereas esimene, oli mul valida viiskümmend töökohta, kaasa arvatud kõrgkooliõppejõu amet. Mul oli kinnisidee Rakveresse tulla, kusjuures see Rakvere koht oli üks viletsamaid, isegi korterit ei olnud. Minu esimene palk oli 99 rubla ja 90 kopikat. Miks tahtsite koju tagasi? Mulle on kogu aeg olnud olulised juured. Väikese poisina käisin ikka võistlusi vaatamas. Tulid Tallinna mehed siia mängima ja tundusid mulle nii ülbed. Siis ma mõtlesin, et kas tõesti üks väike linn ei suuda normaalselt teistele vastu seista. See mõte on olnud mulle jätkuvalt motivaatoriks. Ülikooli lõpetasin 1977. aastal ja kohe võtsin kolm treeningurühma. Esimene oli 1963. aastal sündinud poistest ja tegelikult hakkasid ka nemad nagu mina omal ajal väga hilja peale. Praegu ei kujuta enam ette, et lähen keskkooli, võtan sealt poisid ja jõuan nendega kolme aasta pärast Eesti karikavõitjaks. See oli mu esimene tiitel ning meeskonnas mängisid teiste hulgas Ain Pork, Laos Lukas ning praegune rahvusvahelise kategooria kohtunik Tiit Kõiv. Nendel poistel olid sellised head vanemad, kelle poole võis alati pöörduda. Tegelikult on nii juhtunud, et kõik treeningurühmad on vabariigis kolme parema hulka jõudnud. Oma unistuse, et kõikjal meisse respektiga suhtutakse, olen saavutanud. "Rivaali" tekkimine oli siis asjade loomulik jätk? Ka klubi tekkimine oli tegelikult vanadest riietest väljakasvamine. Me ei hakanud midagi õhku ehitama, polnud sellist mõtetki, et ostaks mehed kokku ja hakkaks siis teistele kohta kätte näitama. Oli juba nii palju mängijaid, kes olid sõjaväest tagasi tulnud, kes kooli lõpetanud, ja nõnda tekkiski mõte, et miks mitte edasi minna. Loomine oli natuke omapärane. Mind kutsuti Vinni treeneriks, kuid seal tuli hakata ka raha otsima. Kõik, kelle poole pöördusin, nii Tarmo Lindmaa, Mati Rillo kui Ahto Päri, olid nõus mind aitama, kuid mitte Vinni võõrleegionäridest meeskonda. Sellest tuligi idee luua oma meestest klubi. Meistrikullad olid samuti loomulik jätk. Raha oli meil olemas, harjutasime normaalse koormusega. Ega meil proffe polnud, sest kõik käisid tööl ja õppisid. Võtame nüüd kas või Ivo Järvala, kes õppis tehnikaülikoolis. Ta sõitis igal õhtul liinibussiga Rakveresse trenni, tegi trenni ära, sõi kõhu täis ja sõitis Tallinnasse tagasi. Mehed olid tublid, nad ei läinud väljakule aega parajaks tegema, kui mindi, siis võitlema. Kõik olid omad Rakvere poisid, võib-olla ainult Jura Konontšuk oli kõrvalt, aga tema oli ka ju oma. Minu jaoks on kogu aeg oluline olnud, et meeskond on Rakvere poiste jaoks, ja need üksikud kõrvalt tulijad on ise ennast pakkunud. Kui juba kolmanda tiitli võitsime, tundsin tookord, et sel tiitlil polegi nagu enam mingit väärtust, tundus juba nii iseenesestmõistetavana. Nüüd mõtlen muidugi teisiti, sest riigi meister olla on ikkagi väärt asi. Ütlesite, et tolles meeskonnas olid riigi parimad pallingu vastuvõtjad. Jah, see meeskond kujunes aastatega, ja vastuvõtu probleem on tekkinud meil viimastel aegadel. Meil olid Jura Konontšuk ja Laos Lukas, kes võtsid palli nii, et see rippus sõna otsese mõttes seal, kus me tahtsime. Sellepärast ütlen vahel nüüdki tänastele mängijatele, et kui nad arvavad, et kõik on hästi tehtud, siis mina olen selles saalis näinud teist pilti, pilti, kuidas pall ripub tõesti seal, kus seda oodatakse. Mul on õigus neile öelda, et saab teha veel paremini, kuigi nad arvavad, et see, mida nad teevad, ongi parim. Loomulikult oli tolleaegsetel meestel suur mängukogemus ja see paar kindlustas meil vastuvõtu aastaid. Pärast kuldaega tuli argiaeg Mängijad hakkasid liikuma, tekkis ost ja müük. See nõrgestas, sest kogu aeg ei tule ju peale valmis mängijaid. Noor tulija ei ole ju kohe sada protsenti valmis, ta peab omandama kogemusi. Igal juhul on vaja kohanemisaega, aga kogemusi saavutatakse ikkagi kaotuste hinnaga. Teie käe alt on läbi käinud mitusada poissi. Pole neid niimoodi kokku lugenud, aga neid on päris palju. Lääne-Virumaal on kakskümmend võistkonda ja igas võistkonnas on neid, kes on saanud mingisuguse koolituse Rakvere spordikoolis. Selle töö kaudu on kandepind ikka laias laastus olemas ja see toimib. Ma olen kuulnud ka sellist juttu, et tegime nurga taga suitsu, tuli Mati ja ütles, et tulge parem trenni. Ei vaidle vastu, on ka seda olnud. Lihtne on kedagi minema saata, aga inimene kasvab, ja kui sa suudad teda muuta, et tal tekiksid mingid teised arusaamad, siis on see suur võit. Noored ju ikka proovivad ja eksivad. Kui sa oled näinud, et selles poisis on midagi, siis lähed ja otsid ta üles ning proovid ja proovid, ja kui lõpuks tuleb temast mängija, vaatad hiljem, et päris hea. Kui võtad treeningurühma, siis pead neid kogu aeg kiitma ja motiveerima. Laps peab aru saama, et kui ta harjutab, siis tuleb temast mängumees. On olnud selliseid poisse, kes on olnud varjus, aga kelle anne on mingil hetkel välja löönud, kuid mitte kunagi pole ma kedagi ära ajanud. Kas isu ei ole otsa saanud? Ei ole. Muidugi, ega sellist põlemist enam pole, iga töö muutub aastatega rutiinseks, aga kui näed, et on hea treeningurühm ja lapsed tulevad kaasa, siis see ongi, mis rõõmu pakub. Meenub ikka see esimene karikas, siis oli küll selline tunne, nagu oleks maailmameistriks tulnud. Ka mulle on aastate jooksul ettepanekuid tehtud, kas või Soome treeneriks minna, aga minu missioon on siin. Kui praegust meeskonda mõne varasemaga võrrelda, siis kuhu ta asetub? Ega praegune meeskond pole halb. Ta on noorem, ta on ebastabiilsem. Tuumik on ju sisuliselt vähe koos mänginud. Kui noori mängijaid on võistkonnas palju, siis tekib ebastabiilsus, ja see pole mitte ainult meil ja mitte ainult võrkpallis. Noored võivad innustunult tegutseda, samas võivad nad ka ära kukkuda. See on kogenematus ja selle vastu saab ainult mängides. Ega ta meistriks tulnud meeskonnast väga palju nõrgem ei ole. Kui praegune koosseis saaks veel mõne aasta koos mängida, siis sellest võistkonnast võiks samuti midagi teha. Mis on teie jaoks tähtis? Ma olen õnnelik, et olen teha saanud tööd, mis ei ole minu jaoks töö. Mul pole siiamaani tunnet, et ma kuskil töötan. See on suur asi ja suur õnn, et olen saanud teha seda, mis on mu hobi. Mati Merirand: • sündinud 4.02.1951, • Rakvere I keskkool 1969, • TRÜ kiitusega 1977. Võrkpalliklubi "Rivaal": • loodi 14.04.1990, • kolmekordne Eesti meister (1995-1997), • kahekordne Eesti karikavõitja (1996-1997). • Praegu on klubi esindusvõistkond Aeroc Rakvere. Aarne Innos pinginaaber ja eluaegne sõber "Oma ala fanaatik, võib-olla natuke autoritaarne, kuid tema jaoks on töö ja hobi üks ja seesama. Ta oskab lastega ringi käia ning neid motiveerida." Ivo Järvala kolmekordne Eesti meister "Rivaali" ridades "Suurepärane noortetreener, hea pedagoog, ning väga tähtis on see, et ta on trenni kõiki võtnud ning nii mõnegi poisi jalule aidanud."

"Virumaa Teataja" 6.02.2009

 

Rivaal.ri.ee otsing


Jaga Virumaa võrkpalli!