Võrkpalliklubi Rivaal / Lääne-Virumaa võrkpall

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust
Võrkpalliklubi Rivaal Võrkpalliblogi arhiiv Eesti meeskond jättis hea mulje

Eesti meeskond jättis hea mulje

Prindi

Pühapäeval lõppes Türgis võrkpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Euroopa meistriks tuli Poola meeskond, hõbeda sai Prantsusmaa. Pronksikohtumises alistas Bulgaaria Venemaa. Finaalturniiril osalenud Eesti meeskond pidi leppima alagrupimängudega, saadi kolm kaotust vastavalt Venemaalt, Hollandilt ja Soomelt. Kusjuures nii Venemaa kui Hollandi vastu õnnestus Eesti meeskonnal avageim võita. Alagrupimänge Istanbulis jälgis ka Rakvere võrkpallitreener Mati Merirand. Intervjuu sai tehtud eelmise nädala keskel pärast alagrupimängude lõppemist.

argaiv1677

Mitu mängu te nägite?

Nägin ära kõik Istanbulis toimunud alagrupimängud. Minu nägemuse järgi olid parimad Serbia, Venemaa ja Bulgaaria, nendest kaks peaks jõudma medalitele. Parima mulje jättis Bulgaaria, mis on tõusev meeskond. Selle kinnituseks on, et mehed mängivad rõõmuga ning säravate nägudega. Võrreldes näiteks soomlastega, kes olid üllatajad eelmisel EM-il. Seekord hoolimata sellest, et meeskonna koosseis polnud muutunud, soomlaste mängus seda sära enam ei olnud.

Kas oli ka midagi üllatavat?

Ega seal mänguliselt üllatusi ei olnud, oli näha ainult meisterlikku sooritust. Tõste lendab ikka paralleelselt võrguga lõpuni ja seda lööjale sobivas kõrguses. Võtame näiteks Venemaa sidemängija Sergei Grankini, ta ei tee imet aga sa näed kuidas ta kasutab ära lööja potentsiaali – see ongi meisterlikkus. Tippsidemängijad olid soomlane Mikko Esko, kes mängib stambivabalt ning oma liikumistega viib pidevalt vastase bloki rütmist välja. Bulgaaria sidemängija oli väga kiire. Tõstetakse rasketelt positsioonidelt ja sealjuures väga julgelt, väga täpselt.

Veel paistis silma, et servitakse riski piiril. Selle tõttu tuleb ka vigu, sest lüüakse ikka tagajoonele, kümne-kahekümne sentimeetri pikkuse täpsusega. Serv on see, millega lõhutakse vastase mängu, kui see õnnestub tuleb ka punkt. Lihtsa serviga pole sellel tasemel mitte midagi teha. Ilmekas näide oli Tšehhi meeskonna mäng Bulgaaria vastu. Pärast avageimi kaotust saadi teises geimis oma serv nii käima, et pallid lendasid Bulgaaria vastuvõtust suvalises suunas. Kas tšehhid väsisid, või olid muud põhjused, kuid seda hoogu jätkus neil ainult üheks geimiks.

Päris palju mängiti kombinatsioone ja palju löödi tagant kuuendast tsoonist. Tänapäeva mängu kiiruse juures tekib küsimus kuidas üldse tagantliini rünnakut blokeerida. Variant on, kas jätta üldse võimalik esimese tempo rünnak blokeerimata ja võtta ainult tagaliini rünnakut aga see karistatakse siis kohe kiirelt ära. Seega tuleb olla valmis esimese tempo rünnakuks ning kui aega üle jääb siis võtta vastu tagaliini rünnak aga ma arvan, et selleks teiseks enam suurt aega üle ei jää. Venemaa ja Bulgaaria tagaliini ründajad on pikad, nad hüppavad võimsalt ette välja. Midagi tuleb välja mõelda ehk tuleks kolme meetri joont tahapoole nihutada. Kui vastane rünnakut läbi ei näe, siis ega suurt ei eksita. Mäng on kiire ega seal aeglase mänguga midagi ei tee, sest blokis on oskajad ja pikad mehed. Samas on ka ääreründajaid, kes väga osavalt oskavad kätest välja lüüa.

Neil turniiridel näed milleks on tõelised mängijad valmis kaitses tegutsema. Tuuakse ära selliseid palle, mida sa siin lihtsalt ei näe. Seal on reegel, et minnakse igale pallile järele ja võrdsete võistkondade puhul on just määrav need paar kaitses üles toodud palli.

Eesti meeskonna esitus, mis sellest arvata?

Eesti mängijad üllatasid positiivselt ja mitte ainult mind vaid avamängus kogu Venemaa meeskonda. Mulle on varem jäänud mulje, et meie mängijad eksivad liiga palju lihtsates situatsioonides, kuid eksisid ka teised tippmeeskonnad. See on muidugi selge, et mida suurem meisterlikus seda vähem eksitakse. Minu arust ei saanud kellelegi selle pärast etteheiteid teha, sest suuri ärakukkumisi ei olnud.

Esimene geim Venemaa vastu võideti kindlalt ja ka teise geimi seisuni 15:15 võideldi vapralt, siis oli mingisugune kohtunikupoolne segadus, mille tõttu tekkinud seisak võis Eesti meeskonna mängurütmi segada. Muidugi tuleb arvestada, et Venemaa koondisel on valik. Nad võivad jätta oma parimad pingile ning mäng selle pärast üldse ei kannata. Loomulikult võitis tugevam, kuid kohtumine Venemaaga näitas meie meeskonna taset. Eesti meeskond suutis võidelda ja tugevat vastast ehmatada. Venelased ikka värisesid ja seda tunnistas Koltšin ja ka itaallasest treener, sest iga finaalturniirile jõudnud võistkond võib igat üht üllatada.

Ka mängus Hollandi vastu jäi ainult natuke puudu. Oleks Eesti suutnud neljanda geimi (28:30) ära võita, siis oleks viiendas juba psühholoogiline eelis meie meeskonnal olnud. Võib-olla oleks pidanud veel mingit käiku kasutama, võimalik, et otsustaval hetkel kellegi värske mehe pallima saatma. Sellises lõpus pole palju vaja, et tuleks mõni teine mees ja lööks vastase vastuvõtu rütmi segi. Treener peab riskima aga eks iga treener tunneb oma mängijaid kõige paremini.

Turniiri käigus sai selgeks, et meil puudub liider pommitaja. Paljudel võistkondadel on need käigud ikkagi olemas, kus kindla peale mängitakse kindlatele meestele. Võttes aluseks meedia hinnangud, siis minu arust tehti Postimehes liiga Sirelpuule. Ma ei tea kus nad need hinnangud võtavad, kui lähedalt või kui kaugelt nad seda komplekteerivad. Mina jäin küll tema mänguga rahule, näiteks liikus ta blokis palju kiiremini kui Kreek. Sirelpuu oleks pidanud kriitikute arvates mängima ei tea mis taset aga kus tema selle taseme võtab. Sellisel turniiril maksab tipptaseme mängude kogemus aga sellist kogemust ei saa Eesti meistrivõistlustelt.

Mängus Soomega oli selgelt tunda, et Eesti meeskond ei jõua sellisel tasemel rohkem vaimselt pingutada. Sest see energia mida meie anname ära tulemuse saavutamiseks on kindlalt suurem kui see mida annab ära Venemaa sama tulemuse saavutamiseks. Seda pingetaluvust mida on vaja tippturniiride jaoks ei saa Võru turniirilt, vaid see tuleb ainult kogemustega, ainult kõrgtasemel mängides. Samas mõtlen küll, et ebaõnnestunud mäng Soomega oli põhjustatud just vaimsest väsimusest. Kolm päeva järjest ei suudetud vaimu üles kütta. Elu ikka näites, et ei ole meil võrdväärseid vahetusmängijaid.

Kas alla kahemeetristel on üldse tippvõrkpallis asja?

Selliseid natuke üle meeter üheksakümneseid nurgaründajaid on küll ja küll. See nõuab head vastuvõttu ja kui sa oled vastuvõtus väga hea, siis see kaalub üle pikkuse puudujäägi rünnakul. Liberoid oli seal igasuguseid, näiteks Tšehhi libero Martin Krystof oli 170 cm pikk. Selles mõttes on ka väiksemal mehel kui ta väga tahab väljund olemas. Temporündajad on küll juba kõik üle kahe meetri pikad, seal keskel pole väiksemal enam asja. Palja hüppega on ikka kasvu puudujääki väga raske kompenseerida.

Kas viimaste aastate jooksul on midagi muutunud?

Ma arvan, et kui midagi muutunud on, siis niivõrd väikestes nüanssides, et seda lihtsalt vaadates ei taju. Ma arvan, et viimaste aastate jooksul mingit erilist muutust pole. Mäng oli enne ja on ka praegu kiireks aetud, kui vastuvõtt seda võimaldab ja see vastuvõtt võimaldab seda. Järelikult on ka keskmiste blokkijate liikumiskiirus tõusnud, sest see peab ajaga kaasas käima. Kui pall liigub aeglaselt siis sa ei peagi keskelt kiirelt liikuma, kui pall liigub kiirelt, siis tuleb sul ka kiirelt liikuda. Võib-olla kasutatakse nüüd rohkem kuuenda tsooni rünnakut. Nüüd on küll tendents, et väga paljud ei kasuta enam hüpelt pallingut vaid enam planeerivat. See on sellest, et kui sa ei löö pallingut nii tugevalt, et sellest efekti oleks, siis pole seda mõtet lüüa. Igaüks oskab hinnata oma taset. Mingil perioodil kasutati kombinatsioone rohkem, nüüd on blokk nii kõrge, et kui sa mingit kombinatsioni hakkad liiga tihti tegema, siis nähakse see ära. Venemaa keskmängija Aleksei Kulešov (217 cm pikk) hüppab keskelt, teeb sammu kõrvale sirutab käed välja ja on juba teises tsoonis, ta ei peagi eriti palju liikuma. Selliste mängijate vastu on väga raske mingit kombinatsiooni mängida.

Kas mõni mees silma ka jäi?

Venelastel on ikka neid päris palju. Eesti vastu oli hea Semjon Poltavski, ta oli kindel, suutis oma servi otsustaval hetkel veel raskendada ja suutis meie ridades segadust tuua. Minu arust teda tagaliinist ikka otsiti ja ta suutis oma osa välja mängida. Venelastel on nii pikk pink, et kui Poltavski pingile pandi siis asendas teda edukalt mängus hollandlastega Maksim Mihhailov. Bulgaarlaste täht Kaziski võeti tšehhide vastu välja ning toodi sisse üks kaksikvendadest Bratojevitest, kes mängis selgelt paremini. Igas meeskonnas on selliseid, kes paistavad silma aga mis üllatas oli, et itaallased olid keskpärased ja tulemust ka polnud. Sealjuures tšehhidel paistis potentsiaali olevat.

 

Rivaal.ri.ee otsing


Jaga Virumaa võrkpalli!