Võrkpalliklubi Rivaal / Lääne-Virumaa võrkpall

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust
Võrkpalliklubi Rivaal Uudised L-Viru võrkpalliuudised Rainer Vassiljev: käbi, kes kukkus kännust kaugele

Rainer Vassiljev: käbi, kes kukkus kännust kaugele

Kui vend Rannar läks isa eeskujul poliitikasse, siis Rainer Vassiljev andis juba seitsmeaastase põnnina sõrme võrkpallile ja nii jäigi. Lühikese kasvu tõttu keskkooli lõpetamise järel palliplatsilt treeneripingile kolinud Vassiljev tüüris tänavu kõigest 28aastaselt Tartu Pere Leiva nii Eesti kui ka Baltikumi võrkpallimeistriks.

argaiv1677

Isa Peep on sul Sõmeru vallavanem, vend Rannar kuulub riigikokku. Kuidas sina kännust nii kaugele kukkusid?

Kooli ajal oli isa pikalt Rakvere abilinnapea ja vend läkski politoloogiat õppima. Eks huvi poliitika vastu on minuski olemas olnud, see oli teine variant spordi kõrval, kuid kuna juba seitsmeaastaselt sai võrkpalli trenni mindud, siis olen spordiga väga tugevalt seotud.

Vend kuulub sotside hulka, kas jagad maailmavaadet?

Juba esimestest valimistest peale on mul selles mõttes lihtne olnud. Keda ikka valid, kui mitte oma isa? Edaspidi samamoodi.

Nii et hääletad kõhklemata venna poolt?

No kui mina ei usu ega usalda teda, siis kes veel?!

Millal langetasid otsuse, et võrkpallurina tippupürgimise asemel panustad treeneriametile?

Kuna mu vanemad on Mati Merirannaga perekonnatuttavad, hakkasin tema juures treeningutel käima juba seitsmeaastaselt. A-klassis oli selge, et midagi teha pole: pikkus seab piirid ette (Vassiljev on 177 cm pikk – M. R.). Mõtlesin, et äkki saan siiski mõnda meistriliiga meeskonda. Ei saanud. Ilmselt kui oleksin väga tahtnud, siis teiseks sidemängijaks võinuks kuskile ikka saada.

Ega muid variante väga palju olnud. Võrkpalliga olin sisuliselt terve elu tegelenud ja sellest oli elustiil saanud. Otsustasin treenerikutse kasuks ja läksin Tartu ülikooli kehakultuuri õppima.

Ise veel võrkpalli mängid?

Ikka. Esindan esiliigas Eesti Maaülikooli (tuli tänavu kolmandaks – M. R.), sel hooajal sain küll vähe mängudel käia, nii kuuel-seitsmel, sest ajakava seab piirid. Rohkem mängisin maakonnameistrivõistlustel, kus saime esikoha.

Millal treeneriametit esmakordselt proovida said?

Pärast ülikooli esimest kursust juhtus nii, et noori treeninud Laos Lukas, kes pidi rahvusvahelistel rannavõrkpalli võistlustel juhendamise kõrvalt ka supervisori ametis olema, vajas kedagi appi. Sealt kõik pihta hakkas, järgmisel suvel võttis ta mind abiks juba laagreid läbi viima. Pärast kolmandat kursust võeti mind Soome läinud Alar Kaljuvee asemele Tartu noorvõrkpallurite treeneriks. 2006. aastal kutsus Tartu Pere Leiva toonane juhendaja Urmas Tali mind teiseks treeneriks.

Esimesi vilju said maitsta õige varakult. 2007. aastal tulid sinu juhendatud rannavolle paar Oliver Venno – Kristo Kollo U18 Euroopa meistriks ja järgmisel hooajal U19 maailmameistriks.

Oli näha, et tegemist on väga perspektiivikate mängijatega ja otsustasime teha kolmeaastase projekti. Esimesel tiitlivõistlusel endast vanematega mängides said nad üheksanda koha. Kui järgmisel aastal EMilt tuli kuld, oli selge, et MMigi on võimalus võita. Samas see kolm aastat oli hästi raske aeg, sest puhkust mul õieti ei olnud. Kui noortega saalis lõpetasin, algas töö rannas, lisaks magistriõpingud ülikoolis. Olin sellise eneseohverdusega nõus, kuna nägin, et sealt võib midagi suurt tulla.

2009. aastal võttis Pere Leib Oliver Taatsi hooaja keskel ootamatult peatreeneri kohalt maha ja pakkus ametit sulle. Kui lihtsalt jah-sõna andsid?

Loomulikult oli see raske otsus. Muretsesin eelkõige meeskonna pärast: oli hea sats ja jama lugu olnuks, kui hooaeg lörri läinuks. Tundsid, et tahaks tegelikult ennast veel mõnda aega abitreenerina täiendada. Klubi poolt oli see äärmiselt julge samm.

Kas endal 25aastaselt Eesti ühe tippklubi peatreeneriks hakates hirmu polnud? Pooled mehed oli sinust ju vanemad!

Sel aastal oli väga mõistev seltskond koos: Kert Toobal, Austris Stals, neil oli suur kogemustepagas ja nad said aru, mis toimub.

Millal oleksid valmis hakkama Eesti rahvuskoondise peatreeneriks?

Olen koondise õhku alles natuke nuusutanud – kaks nädalat abitreenerina. Hetkel on see sobilik, olen rahul. Kindlasti on mu eesmärk olnud treenerina Eesti koondisse jõudmine, olgu siis abi- või peatreenerina. Ambitsioone mul jätkub, miks mitte kunagi ka peatreeneri ametit proovida.

Kas vastab tõele, et jõusaalis võid näiteks lamades surumises kogu Pere Leiva kotti pista?

Väga võimalik.

Palju mark on?

Kunagi ammu sain 120 kilo üles.

Palju mängijaid sama suudab?

Praegu ei suuda mina ka. No mõned vast ikka. Võrkpallis ei ole lamades surumine omaette eesmärk. Pigem väärtustan klassikalise tõstmise tulemusi. Üldfüüsilisest vormist rääkides pean ütlema, et nägime tähtsate mängude aegu head välja, kiita tuleb füüsise eest vastutavat Oliver Lüütseppa – noor mees tõstis oma aktsiaid oluliselt.

Kuidas hooaja järel pingeid maandad?

Vanematel on Võsu lähedal koht, kus oleme juba lapsepõlvest saati vennaga aega veetnud. Värskeim hobi on golf. Tegin mullu greencard’i ära, olen küll algaja, aga mäng iseenesest sobib mulle: metsas palli taga ajades on hea mõtteid koguda.

Oled pereinimene?

Järelkasvu ei ole, aga poissmees ma pole.


Rainer Vassiljev

Sünniaeg: 19.07.1983
Sünnikoht: Rakvere
Amet: võrkpallitreener
Haridus: Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna magister
Saavutused: aitas Oliver Venno ja Kristo Kollo U19 MMi ja U18 EMi kuldmedaliteni, Tartu Pere Leivaga Eesti ja Balti meister (2011).

Märt Roosna, Õhtuleht

 

Jaga Virumaa võrkpalli!